Meie peres on minule teadaolevalt alati olnud koerad. Olen ka ise kutsika koju viinud kuna tahatsin koera ja nii tuligi üks koertest. Tegelikult oli meil kunagi ka üks kuningpuudel, Ossi. Ma olin siis väga väikene aga teda mäletan küll. Ta lemmiktegevus oli kusagil väga mudases kraavis käia, ta ise oli ilus lumivalge koer. Kahjuks tegid ühed pahad hulkuvad külakoerad talle lõpu peale…
Siis oli veel üks kolli koer siis terjeri moodi koer, mõni segavereline, Jossu ja Krässu😀, Rambo ja Mõmmi, alaska malamuut Aptorhome Renni ja viimane kodukoha koer oli meie Debbi, minikolli…
Koer peab olema, koer on sõber ja reisikaaslane, sõber kellega jalutamas, jooksmas ja matkamas käia, koer on sõber🐶
Kuna tol hetkel elasin oma Tallinna korteris siis kaalusin erinevaid variante, millist koera võtta – bokser, doberman või siis amstaff, kusjuures amstaff oli valikust viimane ja doberman esimene. Just, et millise koeraga oleks korteris kõige parem, lühike karv, ilma aluskarvata, ei klähviks niisama. Noh…juhtus siis nii, et dobermani ostmisega sain scamí, no dog, no money. See summa just tuhandeid polnud aga pettumust ja hingevalu oli küll. Politseisse tegin ka avalduse ja vastuse sain alles siis kui tuli kiri, et teie menetlustoiming on lõpetatud, just, mitte mingisugust vahepealset muud suhtlust polnud. See selleks.
Koerasaaga jätkus, sest tahtsin koera, kellega käia jooksmas, jalutamas, kes käiks minuga kaasas. Lõpuks leidsin amstaffi kasvataja, kellel olid kutsikad. Mõeldud, tehtud, käisin vaatamas, paar päeva mõtlesin ja andsin jaatava vastuse. Miks mõtlesin? Sest nii palju on kajastatud kui hullud, energilised, vajavad karmi kätt koerad need amstaffid on. Samas, as you know me, kui sain hobused ratsastatud, mis see üks koer taltsaks teha ja hästi kasvatada on. Julgust andis ka teadmine, et mu isa oli omal ajal väes koerte dresseerija – tal olid nii vägevad saksalamba koerad🐶
Ja nii see MAX mulle koju tuligi. Kuna ei ole sellise tõuga kokku puutunud siis ikka lugesin informatiivset infot ka, kuidas peaks ja mida peaks tegema ja milla. Seda infomüra on nii palju, tõesti palju.
Vaheapeal viis elu mind Haapsalusse ja Max sai korterikoera staatusest lahti ning nüüd tal oli oma õue, kus ringi joosta ja mõllata.
Ja nagu ikka, ühel koeral on ju igav, võtame teise veel, mõeldud, tehtud ja tuligi meile ka Mika kuid, et mitte asi sellega ei piirduks on meil kolmas ka veel, Luca. Luca tulek oli selline…salapärane👀
Nüüd ongi majas kolm valget koera. Kunagi unistasin, et mul oleks minu hobuse karjamaa nurgas väike maja ja trepil istuksid kaks musta dobermani. Nüüd on maja aga Haapsalus ja trepil istuvad kolm valget amstaffi💤