Ma usun, et see oli kõige loogilisem asjade käik ja saatuse tahe, et seda ma mängima hakkasin. Mul on kaks venda, me elasime tl hetkel kortermajas ja mu naabrilasteks olid ainult poisid, kõrval majas olid poisid ja mind see nukkude maailma ega tüdrukute draamad ei tõmmanud, seega otsustain, et jalka on palju ägedam.
Isa ja ema on olnud spordiinimesed ja ka see tundus olevat loogiline asjade käik. Kuid vanasti oldi arvamusel, et kui sa jalkat mängid siis su jalad lähevad kohe väga kõveraks. Ma tahaks nüüd peale 30 aastat jalkas sees olemist tõdeda, et mu jalad nüüd nii kõverad ka pole, ei tea, kus kohast need linnalegendid tulevad.
Kui ma jalkatrennis hakkasin käima siis ma ei tohtinud peaga palli lüüa ega tohi praegusenigi. Sellepärast, et põdesin enne esimesse klassi minemist epilepsiat. Ma olen siiani tänulik, et minu tolle aegne treener mu trenni üldse võttis, et ta ei kartnud mind vastu võtta ja veel parem hea meel on mulle selle üle, et ta ei kohelnud mind `eriliselt`. Treeneri seisukoht oli see, et võid tulla, teha kaasa aga ära peaga mängi ja kui tunned, et ei jaksa või hakkab paha siis anna teada ja teed pausi. Mis te arvate, kas mul oli pausi kunagi vaja? Need, kes mind tunnevad teavad, et see ei tea pause vaid on segane 🫣 Ma olin ja mulle meeldis ka kaitsemängija olla aga peaga ei mängi. Ja kujutate ette, mängisin isegi meistriliigat, nii et peaga ei mänginud. Noo, iseeneset ma ei tea, mis oleks juhtnud ja ega ei taha katseda ka, et mis nüüd siis saab kui peaga mängin.
Esimest korda välismaa turniirile minnes, andsid vanemad kaasa mulle 1000 Eesti krooni, tol ajal oli see mega suur raha aga pool ma sellest kaotasin laeva peale ära, ups. Ja siis kui ma Ahvenamaalt turniiril koju jõudsin, jäin ma haigeks. Mäletan, et ema kraadis mind ja ma nägin unes, et lõin palli ja panin emale põlvega selga…treener ju alati ütles, et unepealt peab ka oskama lüüa ja trikke teha.
Talvel sõitsime väikse praamiga üle mere, tähendab hakkasime sõitme kuid oli talv ja torm. Saime praamiga Rukkirahu juurde ja enne Rohuküla sadamat oli nii paks jää ees, et see väike praam ei läinud sealt läbi. Niisiis hakkasime tagasi Hiiumaa poole sõitma kui nii öelda avamere kohal oli nii suur tuul, laev kõikus nii tugevalt, et panin baaris klaasid tantsima ja seejärel klirinal purunema. Käisime selle väikese praamiga küljelt-küljele ning pidime uuesti proovima hoopis edasi minema, et saaks siis kasvõi Rohukülasse. No ei saanud läbi jää ja kokkuvõtteks meie turniir seiseski selles, et olime 11 tundi jää sees ja lainete vahel lõksus. Kena võistlus küll aga mälestus omaette.
Ühekorra olen võistlusplatsilt ka pisarsilmi ära tulnud ja mu tiimikaaslased ei uskunud, et mul pisaraid tuleb😄. Saaliturniiril kuidagi mängu olukorras läks hüpekas tagurpidi ja tulingi põlvili platsilt ära.
Mu isa tarkusetera igakord enne võistlust on mulle: kui vastane tuleb su poole siis pane jooksu
Lapsepõlvest saati oleme Kerstiga koos jalkat mänginud, vahest juhtume nüüdki ühtsesse tiimi.