Ainult nõrgad puhkavad, on nii? Tegelikult puhkavad just tugevad. Tean omast kogemusest ja neid on mitmeid ikka olnud, kus mu keha on koormusele järgi andnud. Kuid sain sellest aru alles siis kui tulemus oli käes.
Öeldakse, et sport on nagu (heas mõttes) sõltuvus – mida rohkem sa seda teed, seda rohkem sa tahad seda teha! Minu puhul kehtis see väga hästi ja sport oligi, siiamaani on minu hea sõltuvus. Ja nagu igaasjaga siis üle doseerimisel on tagajärg.
Ühel perioodil ma käisin 5x nädalas jõusaalis, mõni päev ka kaks korda ning samal päeval tegin ka kardiotreeningu. Kui enda trennid olid tehtud siis sinna päeva sisse kuulusid ka muud tegevused, näiteks lastele jalkatreener olemast. Magasin öösiti 8 tundi, lisaund ei tulnud kusagilt ja nädalavahetustel käisin ise jalkat mängimas, esiliigat. Koormus oli ikka päris suur. Aga ma ju jaksasin. Nii kaua jaksasingi kuni lihtsalt jäin haigeks- palavik, kõha, nõrkused. Kui nii mõelda siis see pole midagi ületamatud aga spordiinimesena sa tead, et iga haigus võtab su rajalt maha. Taastud hiagusest ja hakkad uuesti koormusega harjuma, natukene nagu nõiaring. Aga eks ma puhkasingi siis kui haige olin🤷♀️. Teisel perioodil tegin palju tööd, andsin trenne, tegin trenn, käisin võistlustel, turniiridel ja kõik maksis halvas mõttes kätte.
Ülekoormusvigastusena sain endale luuümbrisepõletiku. See nägi välja nii, et sääreluu läks hästi hellaks ja valusaks, isegi soki värvel tegi haiget või pükste jalga tõmbamine. Kui panin jala püksisääre sisse, et pükse üles tõmmata siis see riie, mis liikus mööda säärt, see tegi haiget. Alguses ma ei teadnud, mis see on ja nii see elu jätkus. Üks hetk lõi mul põlve nii valusaks põletikuks, et igaksjuhuks liikusin treppidest üles alati käsipuust kinni hoides, sest vahest lõi nii tugeva valu, et jalg kadus alt. Lõpuks pidin ikkagist kargud võtma appi, et leevandada valu aga samas võimalust liikuda. Eks ma võtsin ikka nii rahulikult kui oskasin (😄). Kui tekib küsimus, miks ma arstile ei läinud siis tahaks küsida, et kelle juurde? Ma ei hakka ju Hiiumaalt niisama Tallinna sõitma, et mul on paar korda valus ja Hiiumaal ma teadsin, mis arst ütleb, pane Lioton 1000 peale ja saad terveks. Igatahes ma käisin veel sõpradega Rootsis, küll karkudega aga ikkagi läksin nendega kaasa seiklema ja peale Rootsi reisi mõtlesin, et ok, nüüd vist oleks vaja tõesti arstile käia. Panin dr. Gunnar Männiku juurde visiidi. Dr. Männiku juurde minnes, tõdes ta, et ma ise olen küll visa ja tugev aga sul vedas, et sinu sääreluule pole tekkinud põletikust väsimusmurdu. See natukene ehmatas ära. Peale seda oli pikk taastumine ja jalale võimalikult vähe ja väikene koormus. Päris hirmus on mõelda, et mul oleks võinud lihtsalt sääreluu katki minne kuna oli nii tugevas põletikus.
Teine hästi suur ülekoormusest tingitud haigus oli kopsuklamüüdia. Just, kui ma kuulsin sellist sõna siis mõtlesin, et misasja aga niis ee oli. Mul oli tohutult suur koormus, sest ma ju jaksasin. Mu päevakava oli järgmine: 7.00-17.45 tööl, 18.00-21.00 andsin trenne, 21.00-22.30 käisin ise trennis, 23.00n jõudsin koju peseme, kerge valgu sheik ja magama. Üle poole aasta pidasin selle koormusega vastu kuid siis keha andis alla. Kopsuklamüüdia tagajärjel sain veel astma ka ja nendin fakti, et mul pole kunagi olnud kopsupõletikku ega mingisugust muud probleemid kopsudega, mitte midagi ja nüüd siis pidin käima astma piibuga ringi. Kui olin juba üle poole aasta astmapiipu kasutunad, mõtlesin, et ma ei taha terve elu seda piipu kaasas kanda ja siis hakkasin vaikselt kopsumahtu treenima ja vastupidavust, step-by-step jälle. Lõpuks sain astmapiibust niimoodi priiks kuid igaksjuhuks jalkamängude ajal oli see mul kotis ikka kaasas. Kopsuklamüüdia tõmbas mu immuunsuse niii maha, et peale selle põdemist läks julgelt öeldes nii 1,5 aastat aega enne kui ma keha üldse mingisugust koormust kannatas. Sest igakord kui ma läksin trenni tegema, jäin ma haigeks. Mu keha ei kannatunud üldse mingisugust koormust. Nii halb aeg oli see.
Varasemalt on see muster liikunud väiksemate traumade/haiguste taktis – kas on tulnud lihasepõletik suurest treeningkoormusest, olen jäänud haigeks, on lihtsa trenniga tehtud lihasele viga, nii et ei saa tükk aega treenida. Raske on piirata kui sulle meeldib olla aktiivne, teha ja proovida kaasa lüüa uutest projektidest. Olgu see projekt siis treeningprojekt, töö alane, eraeluline-kõik loeb ja kõik tahavad taastumist aga samas on taastumine nii kerge ununema kuigi taastumine mängib üha suuremat rolli.
Inimene õpib ja omastab läbi praktiliste kogemuste uued teadmised, tunded, situatsioonid, nii ka minagi. Mul võttis aega kuni 32. eluaastani, et oskaks tasakaalu rohkem tuua tegevuste versus puhkamise ja taastumise vahele. Kuid siiski vahest võib tunduda, et olukord hakkab käest libiseme ja siis võtan vähemalt pool päeva lebotamiseks, shokolaadi või jäätise söömiseks ja proovin lihtsalt olla (üli raske)