Ühel päeval aastal 93’või 94´kõõlusime sõpradega üle ääre, kus maapinnani oli vast 2 meetrit, täpselt ei mäleta ka. Ja mingi hetk ma kaotasin tasakaalu ning kukkisn pea ees betoonile. Mäletan, et nutsin kuna oli ehmatus ja vist valus ning siis isa või keegi teine jooksis mulle järgi ja viis tuppa. Sellega see peatükk piirdus.
⭐️
Sellest järgneval aastal suvel oli Raplas vanaema juures. Suviti kui võimalus oli siis sai ikka Rapla vanaema juures käidud ja sealsete naabrilastega mängitud. Nii nagu tavaliselt siis sel ühel päeval Rapla vanaema juures olles, olime naabrilastega õues ja kiikusime tasakaalukiiguga. Teate küll, need kus ühes otsas istub üks laps, ja teises otsas teine laps. Mingi hetk ma lihtsalt libisesin maha ja kukkusin sambla peale, see kiik isegi ei läinud üle ühe meetri. Päev jätkus mängu ja muude tegevustega kuid õhtul…Õhtul pikali olles ja magama jäädes tekkis mul esimene krembihoog ehk esimene epilepsia hoog. Mäletan seda tunnet, et vanaema oli ehmatanud ja hakkas koheselt helistama kuhugi. Üks selgematest mälestustest. Siis olin Rapla haiglas uuringutel, vist olin paar päeva, ei mäleta eriti. Igatahes sealt ma ära sain. Kokkuvõttes käisin väga palju uuringutel, testidele, no igalpool kuhu oli tal ajal võimalik minna.
Kuid elu ju pidi jätkuma ka, vaheampsuks olid arstidel käigud ja uuesti uuringud, ning uus normaalsus mingiks ajaks olid epilepsia hood. Minu epilepsiahood polnud nii, et üle keha krambitasin vaid selline peaväristuse kramp ja sellele järgneva hetke mitte mäletamine.
⭐️
Epilepsia hoog võis täiesti suvaliselt peale tulla, kesta väikene aeg ja siis oli jälle kõik okei. Aga see oli hirmus, nii minu vanematele kui mu sõpradele. Tean, et mingiaeg Kersti ei julgenud mulle külla tulla kuna kartis, et äkki ma ei tunne teda ära.
Lugesin oma vanaaja terviseraamatut ja seal oli kirjas, et ma ei saanud öösiti magada, vahepeal olid ka krambid, nägin halbasid unenägusid ehk õudukai (neid näen siiani) ja et mul oli ka kõrvapõletik üpriski tihti. See pidi ikka korralik laks mu vanematele olema, ei kujuta ette ka ega tahagi teada seda tunnet.
Arstidel käikude juures oli kõige hullem kui pidid minema kompuutrisse – see oli nii kitsas toru, sa läksid pea ees sinna sisse ja pidid olema seal päris pikalt, jube. Kui ma peaks uuesti ja praegu minema, hirm oleks sama suur.
Kooli ma ka ei saanud minna sellel nii öelda õigel aastal kuna mul oli epilepsia. Tuleb meelde, et lasteaias ma ei pidanud lõunat ka magama vaid sain olla omaette ühes mängutoas…ei teagi miks. Kas sellepärast, et üles ärgates võis krambihoog tekkida või oli mul enda ajakava, ei tea. Aga tean, et kui ma lasteaias vahest ikka magasin, ma magasin silmad lahti, mõtle kui õudne👀, samas natukene ka naljakas.
Ükski ravi ega uuring minu olukorda ei parandanud ja vanaemale aitas sellest minu jooksutamisest. Ta kuulis töö kaudu ühest nõidarstist ja otsustas proovida. Vanaema võttis siis minu ühe väikse pildi ja saatis selle Hiiumaalt mandrile ühe selle nõia juurde, no tervendaja või ravitseja. Usu või mitte aga peale pildi saatmist nõiale ei esinenud mul alates järgmisest päevast mitte ühtegi epilepsia hoogu. Ma olen nii tänulik sellele nõiale🙏 Eks see ole iga inimese enda uskuda! Kuid mina terveks sellest sain ! Vägev värk!
Kuid tuleb tõdeda fakti, et peale selle kogemuse, ma ei usu ühtegi sellist ravitseja juttu, et tule ma teen su terveks. Kui ma elaksin põlisameeriklaste juures ja seal oleks indiaanlaste seas selline wodoo arst siis ma teda usuks aga Eestis mitte, vähemalt praegusel ajastul.
Ja nüüd mõeldes kõigele sellele, mis haigus mul oli, on mul peale seda olnud vähemalt:
- 7 peapõrutust ratsaspordist, sest ajad olid teised ja kiivrid olid nõrkadele ja oma hullust ja julgust oli ikka omajagu
- mõni peapõrutus olnud ka ilma, et mängus oleks hobused olnud
- ühekorra sain treenerina olles palliga vastu pead, nii et oli kohakuti must maa
- auraga migreen, see on uuringute tuvastatud, et see on asi, mida ma vahest võin kogeda
Kuid ma olen saanud teha ja teinud:
- terve oma elu jalgpalli mänginud, kus on väga suur oht peaga palli lüüa või vastu pead saada
- jätkuvalt olen tegelenud ratsaspordiga, saanud enda hobuse ja võistelnud ratsaspordis kihutamises
- proovinud ja õppinud motokrossi
- koguaeg sportinud
Kuid ma ei saa:
- jalgrattaga kruusa tee peale sõita, sest siis tekib paha tunne
- kiiretest liutorudest alla lasta (need, mis veeparkides on)
- elektritõuksiga sõita, v.a juhul kui tee on peegelsile
- jalgrattaga sõites linnavahel need kõnnitee ääred, kindel NO
⭐️Ma olen tänulik oma vanematele, et nad lasid mul teha ja proovida kõike, mida ma tahtsin ja soovisin, mitte ei pannud mind mullikile sisse, et äkki midagi juhtub minuga. Mu vanemad ja vanaemad olid tol hetkel kõige julgemad inimesed ja on siiani, et nad minud ekstreemsusi kannatavad ja lasid mul ka väiksena kõike proovida⭐️
…
⭐️Minu jalkatreener, et ta võttis mind trenni ja ei saatnud, mind ukse pealt tagasi sest kujutan ette, et see võis tegelikult hirmutav olla. Ma ei pidanud algklassides kekat kaasa tegema, sest mul oli vabastus, terved aastad aga ma tegin alati kaasa⭐️
…
⭐️Tänulik, et mu ratsatreenerid, Kaja ja Co, võtsid mu enda käe alla, sest kokkuvõttes olin ma neile suviti nagu kasulaps juba, koguaeg olin nende juures ja tegelesin hobustega⭐️