Minu trennidega on küll nii, no pain no gain! Ei ole oluline, millisesse trenni ma lähen, kas jalgpall, jõusaal, ratsutamine või jooksmine, ma pean tundma seda tunnet, et kui ma astun sellelt areenilt maha siis jalad ei kanna, on pehmed või kohakuti on tunne, et nii öelda vere maitse suus/veri ninast välja (kes tugevat trenni teevad siis teavad neid tundmisi). Vot see on hea trenn! Kes siis ei tuleks jõusaalist peale jalapäeva välja, jalad kui “makaronid”, you know that feeling? So good, su funny🍝
Ise tunnen, et ei ole mõtet trenni minna ega trenni teha kuna sel ei ole tulemust, mingisugust arengut kui ma asju pehmelt võtan, lihtsalt tuleb leida hea tasakaal selle kõige vahel.
Mida aeg edasi, seda rohkem pööran tähelepanu treeningute ajastamisele, söömisele ja puhkamisele. Vahemärkusena, et see kõik käib minu enda kohta, minu mõttemaailm minu treeningute kohta – mu jooksutreener teab ka, et ma ütleks puhakmise peale, et see on nõrkadele😅, tegelikult ei ole ja teistele trenne ja treeningkavasid koostades ma kõike seda tean ja jälgin! Sellepärast mul peabki treener olema, sest muidu mul tekiks jälle ülekoormusvigastused, jääksin haigeks, jne!
Tänapäeval on sporditeadus nii palju arenenud, kõik on palju tehnilisemaks läinud ning ollakse seisukohal, et ei pea sellist tunnet omama. Eks ta mõnes mõttes on tõsi aga…kui sa teed tugevamat trenni ja lähed võistlustele siis võistlusolukordades sa tuled paremini toime ka psühholoogilise osaga kuna su füüsis ei väsi nii ruttu ära ja keha on suurema koormusega harjunud – raske õppustel, kerge lahingus! Siinkohal tasuks mainida filmi *Lõvide vennaskond*, kus üks jalgpallur ütles, 
et võistlustele minnes sa tundsid kergendust (trennid olid niivõrd rasked, et võistlustel osalemine oli nagu lapsemäng).
Mida aeg edasi ja vanemaks saades, saad aru, et peab võtma targemalt treeninguid kuid kõige selle juures on kõige raskem jõuda endas teadmiseni, et mu keha ei pea vastu nendele suurtele koormustele, mis mu mõistus tahaks teha. Mu keha ei taastu enam nii kiiresti ebaregulaarsest treeningtsüklist kui mõned aastad tagasi. See osa on kõige raskem. Kõige suuremad pettumused on tulnud mul trennidest, kus ma tulen trennist ära ja ma tunnen nagu ma poleks trenni teinudki, see on nii tohutult suur pettumus ja kurbus trenniinimese südames, et nagu miks ma üldse aega raiskan. Siis tuleb jälle jalgadega maa peale tulla ja tõdeda arusaama, et ma teen seda kõike enda tervise ja heaolu pärast, tahan head tervislikku elukvaliteeti ka vanemas eas❤️
Lõpetuseks tahan sulle öelda, et tee trenni, tee ükskõik, millist trenni aga tee! See tagab sinule hea tervise, sa oled enesekindlam, rõõmsam, su vaimne tasakaal on rohkem paigas kui ta muidu oleks ja kerget lihasvalu ei tasu karta või käte värisemist, sest kui sa kasutad oma lihaseid siis on ilmselge, et nad annavad hiljem natukene tunda. Aga ära üle pinguta ja kui oled minu mentaliteediga siis kaalutle kõik läbi ja tee targalt, muidu on tagajärjeks vigastused, vigastused, vigastused