Mu elus on kaks spordi, mis on mulle väga südamelähedased ja täidavad hinge. Kui ma olen nendes kahes väga erinevas spordikeskkonnas siis see on mulle minu turvaline keskkond. Nagu juba järeldada võis on selleks jalggpall ja rastutamine.
Sport on minu DNA*s
Esimene hobuse selga ronimine ja seal “ratsutamine” toimus ühel jaanipäeval, Sõru jaanitulel. Seal kõrval asuv ratsatall tuli paari hobusega jaanitulele, et pakkuda lastele ratsutamist – ring maksis mõned kroonid. Nii see algaski. Kui sain Sõru jaanitulel esimesed ratsutamise sammud tehtud siis ma ju pidin saama ka käia niisama ratsutamas, seal tallis, täiesti loogiline asjade käik. Kindlasti mängis siin olulist rolli ka fakt, et mu ema käis nooruspõlves ratsutamas ja talle väga meeldisid hobused.
Peale seda õhtut hakkasingi käima Sõrul ratsutamas nii kuidas aega oli ja ka kuidas rahaliselt oli võimalik, sest alguses ikka maksin trennide eest, nagu igalpool on siiani, et tahad minna siis maksad. Mäletan, et mitmed korrad võtsin oma mündikassast münte, et saaks ratsutama minna. Ja kuna ma elasin Sõrult mõned kilomeetrid eemal siis käisin kas rattaga või jala. Tollel ajal ei olnud ka meie perel autot, ega neid autsoid siis Hiiumaal eriti olnudki, saare värk🏝️
Kui olin juba pikalt käinud siis oli kuidagi loogiline asjade käik, et anti hark kätte ja mine talli küürima ehk siis 💩viskama ning tule sõida hobuseid. Ma mäletan väga täpselt hobuseid, kellega ma hakkasin sõitma ja iga hobune on mulle õpetanud midagi, mis on muutnud minu isiksust. Kes õpetas rahulikkust, kes enda manageerimist, kes õpetas julgust ja usaldust ja mõni õpetas seda, kes õpetas vastastikku koostööd. Loomad õpetavad inimestele nii palju🙂↔️
Lõpuks tekkis mulle nii öelda enda hobune (enne kui sain päriselt enda hobuse) ja selleks hobuseks oli noor Ameerika traavel, täkk Samurai, ta oli musta värvi ja tal polnud saba. Ta oli väga julge, kihutaja, kiire, veidikene ülbe ja ta ei kartnud midagi. Aga miks tal saba polnud, vot sellega juhtus nii, et kunagi varsa eas tal hüppas koer sabakonti ja selles tekkis põletik ning et hobusega ei juhtuks midagi traagilisemat siis pidi saba maha lõikama ja nii mul oligi võistlushobuseks sabata Samurai.
Minu suved möödusid Sõrul, nii öelda juba kasupere juures. Suvel oli eriti kihvt, sest toimusid ka ratsalaagrid, kus lõpuks olin treeneri rollis, sai käia hobustega ujumas, hobuseid pesta igapäevaselt, need õhtused ratsutamised ja võistluste ettevalmistused. Igakord kui võitslus hakkas tuleme siis eelnev päev oli hobustele vaba päev ja võistluspäev õhtul me jalutasime hobustega mere äärde, et nad saaksid vees mõnuleda ja liiva peal püherdada. Olid ajad.
Kui ma olin, kas pikalt vanematele närvidele käinud või olin näidanud, et ratsutamine on tõesti minu teema siis sain lõpuks endale enda esimese hobuse, Beauty, sündinud 2001, eestlase ja ameerika traavli ristand ehk ma sain ta siis kui olin VI või VII klassis.