Ma ei oleks põhikoolis käies ette kujutanudki, et minust võiks saada treener, kes peab lastega tegelema, veel vähem ma oleks arvanud, et ma hakkan olema õpetaja, nii koolis kui ka lastehoius – whaaat 👀 Ja need olid minu mõtted põhikoolis aga
EVERY COACH
HAD A COACH
THAT INSPIRED
THEM TO BE A COACH
Nüüdseks olen treeneritööd ja ennast koolitanud juba rohkem kui 13 aastat ja see teekond on olnud nii huvitav ja hariv, et ega STOP nuppu enam vajutada ei tahagi👌
Aga teener minust sai – jalkatreener ja seda aastal 2012. Ma täpselt kronoloogilist järjestust ei mäleta aga kuidagi nii läks. Kuid seda tean, et esimesed nii öelda treennggrupid olid täiskasvanute omad, rahavliiga. Meeste rahvaliiga sats, kellega ise ka koos rahvaliigat mängisin. Tiimi nimi oli VALGU ja kõik võitsime ära, Hiiumaal.
Võistkonad, keda olen treeninud:
- VALGU (mehed)
- VALGU (naised)
- JJK (noored)
- Kärdla Keskkool (noored)- olin jalgpalliõpetaja
- Hiiumaa Jalgpall (noored)
- Nõmme Kalju (noored)
Esimesel aastal mul oli ainult minu mängija pagas aastast 1995/96 kui siis võtsin teekonna treenerite koolitustele. Alustasin kõige madalamast tasemest, mis tol hetkel oli ja nüüdseks on mul käes UEFA B tase ning hetkel ma A tasemele ei mõtlegi, pole vajadust A litsentsi järgi. Hetkel minu treeneripagasit täiustavad:
- EJL D
- EJL C/UEFA C
- UEFA B/EKR 5
- EJL koolitused
- Koolitus Itaalias- Centro Tecnico Federale F.I.G.C-Coverciano
- Erinevate spordivaldkondade diplomid ja tõendid.
Ehk alates aastast 2012 olen ennast harinud, et olla hea treener, kellel on nii praktiline kui teoreetiline pagas. Sest usun, et praktika ja teooria täiendavad üksteist, andes väärtusliku kogemuste pagasi kuid üksinda ainult ühest teadmisest/oskusest jääb vajaka. Kunagi kui sai koolitustel käidud siis ikka küsiti: et mis su päris töö on? 🫣
Olen jooksvalt läbi oma treenerielu olnud poiste jalkatreener, kuhu vahest on eksinud ära ka tüdrukud kuid mis siin ikka rääkida, olen isegi praktiliselt üle poole oma jalgpallimängust mänginud ja treeninud poiste ja ka meestega.
Seega esimesed mängijad, keda treenisin olid minu vennad, sugulased ja naabripoisid. Meil olid meie isklikud pallid, markerid, koonused ja muud nipet-näpet varustust ning keegi pidi ju trenni üles ehitama, sest niisama mängimine trennist-trenni ei olnud pädev, trennis pidi alati olema ka mingisugune kick juures, sest olgem ausad, ole sa laps või täiskasvanust profijalgpallur, trennis peab olema ka fun element sees, olenavlt siis vanusest.
Olles täiskasvanutega treeneritööd alustanud oli kutse minna laste jalkatreeneriks, mõeldud-tehtud ning esimene poistegrupp oli mul 2002 aasta Kärdla Linnameeskonna noored kasvandikud.
Viimased pildid on gruppidest, kes on väga südamelähedased, just sellepärast, et seal on mu enda poisid ja nende sõbrad. Nad kõik tegelevad millegagi-sport, muusika, motokoross ja see on rõõm, mida üks treener tunneb kui tema kasvandikud on spordimeelsed inimesed⭐️
Ei väsi kordamast kui tähtis on füüsiline aktiivsus lastele, nende heaolule ja rõõmule, stressitaluvusele ja enesejulgusele❤️
