Olen treener, jalgpallitreener ning seda juba 13 aastat and counting:
- EJL D
- EJL C/UEFA C
- UEFA B/EKR 5
- EJL koolitused
- Koolitus Itaalias- Centro Tecnico Federale F.I.G.C-Coverciano
- Spordikoolitused enda harmiseks ja täiendamiseks
Ma ei oleks põhikoolis käies ette kujutanudki, et minust võiks saada treener, kes peab lastega tegelema, veel vähem ma oleks arvanud, et ma hakkan olema õpetaja, nii koolis kui ka lastehoius – whaaat 👀
Aga teener minust sai – jalkatreener ja seda aastal 2012. Ma täpselt kronoloogilist järjestust ei mäleta aga kuidagi nii läks. Kuid seda tean, et esimesed nii öelda treennggrupid olid täiskasvanute omad, rahavliiga. Meeste rahvaliiga sats, kellega ise ka koos rahvaliigat mängisin. Tiimi nimi oli VALGU ja kõik võitsime ära, Hiiumaal.
Võistkonad, keda olen treeninud:
- VALGU (mehed)
- VALGU (naised)
- JJK (noored)
- Kärdla Keskkool (noored)- olin jalgpalliõpetaja
- Hiiumaa Jalgpall (noored)
- Nõmme Kalju (noored)
Esimesel aastal mul oli ainult minu mängija pagas aastast 1995/96 kui siis võtsin teekonna treenerite koolitustele. Alustasin kõige madalamast tasemest, mis tol hetkel oli ja nüüdseks on mul käes UEFA B tase ning hetkel ma A tasemele ei mõtlegi, pole vajadust A litsentsi järgi.
Ehk alates aastast 2012 olen ennast harinud, et olla hea treener, kellel on nii praktiline kui teoreetiline pagas. Sest usun, et praktika ja teooria täiendavad üksteist, andes väärtusliku kogemuste pagasi kuid üksinda ainult ühest teadmisest/oskusest jääb vajaka. Kunagi kui sai koolitustel käidud siis ikka küsiti: et mis su päris töö on? 🫣
Olen jooksvalt läbi oma treenerielu olnud poiste jalkatreener, kuhu vahest on eksinud ära ka tüdrukud kuid mis siin ikka rääkida, olen isegi praktiliselt üle poole oma jalgpallimängust mänginud ja treeninud poiste ja ka meestega.
Seega esimesed mängijad, keda treenisin olid minu vennad, sugulased ja naabripoisid. Meil olid meie isklikud pallid, markerid, koonused ja muud nipet-näpet varustust ning keegi pidi ju trenni üles ehitama, sest niisama mängimine trennist-trenni ei olnud pädev.
Viimasel pildile on grupp, kes on väga südamelähedane, just sellepärast, et seal on mu enda poiss ja tema sõbrad. Nad kõik tegelevad millegagi-sport, muusika, motokoross ja see on väärtuse, üks suurimaid omaette!