Beuaty on ristand, eestlase ja ameerika traavli ristand, kelle värvuseks on pruun. Ta ei ole väga suur hobune kuid parajalt pöörane. Mäletan seda õnnetunnet kui mu vanemad mulle hobuse ostsid, minu enda isiklik ja täitsa minu oma. PS: me elasime tol ajal korteris ja hobune ei tulnud minuga kuhugi kaasa, vaid jäi kodutalli. Aga see polnud oluline, sest ma nagunii käisin jala või rattaga talli, olenavalt kas siis 2 km või 5 km.
Temaga olen proovinud ka võistlemist aga selkorral siis parkuuri ja ei läinud üldse hästi. Ta tõrkus päris palju ja ma ise ka pelgasin hüppamist tema pärast, sest teadsin, et leian end takistuste vahelt lattide hunnikutest. Hüppamisega seoses oli väike blokk, kihutamisega ja kihutades üle takistuste ja kraavide hüpates ei olnud mingisugust blokki.
Siis kui ma Beauty sain ja ratsastamiseks läks siis ma tahtsin talle õpetada kahele tagumisele jalale tõusmist (ehk küünlasse). Ta sai selle selgeks ja vägagi hästi, sest tulevikus ta tõusis küünlasse siis kui ta ise tahtis, mitte siis kui mina tahtsin.
Tol ajal kui enam gallopivõistlusi nii polnud siis ega mind see parkuur ei kutsunudki. Hobusega oli niisamagi äge sõita ja matkata, sõpradega kokku saada ja koos trenni teha. Lapsepõlv mõõduski hobuste seltsis.
Iseloomult on Beauty selline…paras tegelane. Vahest kukkusin ühe sõidu jooksul mitu korda seljast alla. Talle meeldib ka koeri taga ajad ja üldse on ta veidikesee ülbe iseloomuga. Ta on mulle jalaga pannud ja ma olen talle jalaga pannud, vaevalt ta seda liigutust tundiski.
Kui Beauty oli noorem siis me mängisime karjamaal tagaajamist. Ta ootas kuni ma jooksin eest ära kaugemale ja siis ta jooksis mulle järgi, mu kõrvale, selline Bonanzalik elu.
Ühekorra olen tema seljast ka haiglasse sattunud, sest oli mentaliteet, et kiiver on nõrkadele ja kihutada võib ka niisama. Tagajärjeks mäluauk, keset põldu ja kiirabiga haiglasse tilgutite alla, tugev peapõrutus. Ülejäänud on sellised väiksemad kõksud olnud.
Meie kahe vaheline sünergia on tegelikult päris hea. Näiteks kui me läksime ratsutama siis Beauty lähtus alati minu olekust, hoiakust ja sellest, milline ma just sel hetkel olin:
⭐️kui ma olin selline…ülemeelik siis piisas mul sadulasse istumisest kui ta oli juba vahtus ja pöörane valmis, et nüüd läheb kihutamiseks
⭐️kui olin vaikne ja kurb siis ta oli väga malbe ja kindel hobune mu all, nii et ma ei pidanud muretsema, mis lollusega ta hakkama võib saada
Vahest oli ikka, nii et tahtsid kihutada või kiiremat galloppi teha aga ei saanud, sest ei olnud õige hetk ja see on korralik enesekontroll ikka. Sina tahad minna, hobune tahab minna aga sa ei saa lasta kummalgi ohjasid lõdvaks, sest see ei ole õige hetk. Enesekontroll, distsipliin ja austus olukorrale-kõike õpid hobustega.
Tänasesk on Beautyst saanud minu teekonna kaaslane juba 25 aastat ning enam ma temaga ei ratsuta. Harjame, puhastame, värgime, peseme ja pritsime veega ning see ongi üks hea hobuse pensionipõlv❤️