SunRun 2025 on jooks päikesetõusust päikese loojanguni mööda, mis hõlmab Saaremaa ilusat ja kaunist loodust.
Kui sa töötad sportlikkus kollektiivis siis sporti tuleb uksest ja aknast sisse ja igasugu sportlikke challengeid veel rohkem.
Kuna ma ei ole varasemalt osalenud ühelgi sellisel pikal nii öelda teatejooksul ega Saaremaa kolme päeva jooksul (kindlasti tahan sinna üks kord minna osalema) siis SunRun tundus selline väga äge üritus, millest osa võtta. Panin end kirja, tehtud✅.
Märkisin enda mõnusaks jooksu ajakas selline 6-6.30min/km, et see on selline hea kulgemise tempo ja distantsi (vist) ei pannud kirja, et tuleb, mis tuleb, küll ära jooksen. Paar päeva enne võistlust sain kirja, et kas oleksin nõus jooksma kaks jooksu. Mõtlesin, et mis mind takistab kahte jooksu jooksmast kui tiim vajab abi ning ma ei leidnud ühtegi argumenti, miks mitte öelda ka teisele jooksule jah. Kui sa oled tiimi liige siis ei tule kõne allagi vastus, et ei viitsi, ei jaksa, teen ainult ühe – kõik kohad tuleb täita.
Kokku oli minu distantsideks ca 21 km, 11km+9km.
Start oli 31. mail kell 4.33 koos päikesetõusuga.
Esimest etappi oli mega mõnu joosta, sest hommikune kargus andis piisavalt powerit. Peale starti mõned-sajad meetrit vaatasime kella ja kell näitas keskmiseks tempoks 5.30 nagu what…ja ometi päris paljud panid meist mööda😄 kui ega see ei morjendanud meid, sest me jooksime ilusti ja hästi oma tempost kiiremini ja jõudu oli vaja hoida ka teiseks jooksuks.
Terve tee on ergutuskoor, kas sinu enda tiimi näol või on seal teised teiste tiimide teiste teised liikmed, selline korralik sportlaste laulupidu kestab tervelt 180 km, võimas.
Peale enda etapi jooksmist olid vahetuspunktid, kus pidid GPS süsteemi andma üle enda tiimi teisele jooksjale. Mõte oli see, et GPS liigub etapiti iga jooksjaga stardist finishini kaasa.
Teeäärtes erinevates külades olid nii toredad ja vahvad kogukonnad väljas, kes pakkusid meile pannkooke, soolakurki, vett, tervisenapsu⭐️ See kõik oli armas ja hooliv ja andis palju powerit juurde.
Teine jooks oli mul 9+ kilomeetrit ja seda jooksime praktiliselt mööda rannikut ja isegi kruusatee peal. Kohakuti krussa peal oli ikka raske joosta, lahtised kivid tossu all ja auto rataste alt tulev tolm, mis tegi hingamise kohakuti keerulisemaks. Teise distantsi jooksime aeglasema tempoga ja arvestades, et see oli teine jooks, polnudki raske joosta. Hirm on tavaliselt suurem kui jõud!
Üks etapi vahetuspunkt oli panga pangal ja seal saime natukene olla ja loodust nautida.
Kui sa mõtled, et täitsa hullud inimesed, et vabatahtlikult lähead jooksma ja kuidas nad jaksavad – jaksavad sest ümbritsev vibe kaasaelajate näol meeletu ja see annabki sulle seda energiat. Ilma kaasaelajateta see poleks pooltki seda, mis see on. Ja nagu üks SunRuni osaleja ütles, et siin ei ole midagi muud kui lihtsalt tuleb panna😅 ehk ära mõtle jooksukle, vaid lihtsalt tee ära!
Kogu tee vältel oli meie söögivalikuks meie kaasa ostetud snäksid, kellel mis kaasas oli. Põhimõtteliselt terve päev sai söödud müslibatoone, kummikomme, saiakesi ning ei saa mainimata jätta need soolakurgid, mis meie ergutajad ja fännid kogukondadest tee äärde olid toonud, soolakurk oli päeva tipp hetk! Ma tundsin terve päeva jooksul puudust soojast soolasest toidust. Teinekord olem targem ja pakin endale rohkem soolast toidu kaasa, kui veab saab ka ehk mõne toidu termosesse pakitud.
Päikese loojanguks olime jõudnud Orissaarde ja seal pakuti makarone hakklihaga- oii kui hea see oli ja mis siis, et kell oli pool kümme õhtul, sööma peab!🍝
Kui makaronid olid ära söödud ja keha saanud sooja toidu näol kosutust, paistis ka ilus päikeseloojang, millest mul oli tegelikult ükskõiks aga Margot õnneks jäädvustas selle🙏